Эстонский перевод А. Аннист
Источник: Lugu Igori sõjaretkest. Tallinn: Eesti raamat, 1965.
- 1. Kas ei kõlbaks meil, vennad,
alata vanaaegsete sõnadega
seda kurba lugu — retkest Igori,
Igori Svjatoslavitši? - 2. Aga ei, peab algama see laul,
vestes meie aja tõelistest tegudest,
mitte Bojani luulelennu taoliselt. - 3. Sest teadjas Bojan,
kui ta tahtis kellelegi laulu laulda,
siis kihutas ta mõttega mööda puid,
halli hundina mööda maid,
sinkja kotkana pilvede all. - 4. Kui tal rääkides tulid meelde
endiste aegade verivaenud,
siis laskis ta kümme pistrikku luikede karjale,
kelle neist pistrik tabas enne,
see enne laulis ka laulu —
kas vanale Jaroslavile,
või vaprale Mstislavile,
kes tappis Rededja kassoogi väehulga ees,
või kaunile Roman Svjatoslavitšile. - 5. Aga, oh vennad, ega Bojan
lasknudki kümmet pistrikku luigekarjale,
vaid omaenda teadjad sõrmed
ta elavaile keeltele asetas
ja need ise vürstidele aukiitust helisesid. - 6. Eks siis algamegi, vennad, seda lugu
vanast Vladimirist kuni nüüdse Igorini,
kes oma mõistust vöötas kangusega
ja oma südant teritas vahvusega - 7. ja täis tapluse vaimu
viis oma vaprad väed
polovetside maale,
Vene maa kaitseks. - 8. Siis vaatas Igor
üles heledale päikesele
ja nägi, et kogu ta väge
see kattis pimedusega. - 9. Ja ütles vürst Igor
oma uljale hulgale: - 10. «Oh vennad ja družiina!
On parem olla lahingus tapetud
kui vangina tallatud. - 11. Eks siis istume, vennad,
oma tulistele hoostele
ja sõidame vaatama
sinist Doni!» - 12. Oli vürsti mõistuse vallanud
ta kange iha
ja ka hoiatava ende surus kõrvale
soov tundma õppida suurt Doni. - 13. «Tahan,» ütles ta, «murda oma oda
seal, kus algab polovetside väli.
Tahan koos teiega, russid, kas kaotada pea
või juua Doni vett oma kiivriga!» - 14. Oh Bojan, sa vana aja ööbik!
Kui oleksid sina laulnud neist retkedest,
hüpeldes kui ööbik oma mõttepuul
või lenneldes vaimus ülal pilvede all,
põimides ühte vana ning uue aja au,
tormates mööda Trojani radasid,
üle väljade, kuni mägedeni. - 15. Nii laulaksid, Velessi pojapoeg,
oma laulu sa Igori auks: - 16. «Pole torm see, mis kihutab pistrikke
üle väljade laiade,
hakikari nende eest
põgeneb Donile suurele…» - 17. Või algaksid nõnda sa,
teadjas Bojan,
Velessi võsu: - 18. «Hirnuvad täkud taga Suula jõe —
heliseb kuulsus Kiievis
hüüavad pasunad Novgorodis —
sõjalipud on püsti Putivlis.»
Igor ootab venda armast Vsevolodi . - 19. Ja räägib nii sõjasõnn Vsevolod:
- 20. «Üks oled ainus mu vend,
mu valgus ainus,
sa hele Igor!
Oleme mõlemad Svjatoslavitšid! - 21. Pane rakmesse, vend,
oma ratsud tulised, - 22. juba minu omad ootavad
sadulas Kurski all. - 23. Minu kurjaanid on harjunud sõdurid
sõjasarvede all mähitud,
sõjakiivrite all hällitatud,
oda otsast toidetud; - 24. on teed neile tuttavad,
orud-järsakud omased;
nende vibud on vinnas,
noolekojad avatud,
mõõgad ihutud. - 25. Ise nad kihutavad kui hallid hundid väljal,
otsides endale au, aga vürstile kuulsust.» - 26. Siis astus vürst Igor kuldsele jalusele,
ja sõitis välja stepile laiale. - 27. Päike pimenedes tal teed tõkestas,
- 28. öö, äikesest oiates, äratas lindusid,
tõusis kiskjate kisa. - 29. Div puu otsast hõigub,
üles äratab tundmatud maad,
Volga,
Pomorje,
Possulje,
Suroži
Korsuni,
ja sinu, Tmutorokani puuslik! - 30. Juba polovetsid mööda tegemata teid
tõttavad Donile suurele;
nende vankrid karjuvad keskööl
kui kohkunud luiged.
Igor vägesid Donile viib! - 31. Juba ta õnnetust ootavad
raisalinnud tammedel,
hundid õhutavad äikest jäärakuis,
kotkad kiskjaid kontidele kisavad,
rebased hauguvad punaste kilpide peale. - 32. Oh Vene maa!
juba kadusid küngaste taha! - 33. Kaua kestis öö.
- 34. Siis koit valas valgust,
udu väljasid varjas. - 35. Uinus ööbiku laksutus,
ärkas hakkide kõne. - 36. Ümber laia välja
tegid russid tõkke
oma punastest kilpidest,
otsides endale au, aga vürstile kuulsust. - 37. Reedel aovalgel
lõid puruks polovetsi paganaväed,
ja lennates nooltena laiali üle välja,
haarasid kauneid polovetsi piigasid
ja ühtlasi kulda,
siidkangaid ja kalleid sametbrokaate. - 38. Polovetsi vaipade,
hõlstide,
kasukate,
igasugu ehitud rõivaga
hakkasid sildu sillutama
üle soode ja porikohtade. - 39. Kuid punane lipp,
valge banner,
verev buntšuk,
oda hõbedane —
[said] vaprale Svjatoslavitšile! - 40. Uinub stepis Olegi vapper võsu.
Kaugele lendas! - 41. Ei sündinud ta selleks, et temale häda
teeks pistrik,
või haugas,
või sina, must kaaren,
neetud polovets! - 42. Gzak juba kihutab
halli hundina
Kontšak talle teed näitab
Donile suurele. - 43. Järgmisel hommikul vara
verine koit valgust kuulutab; - 44. mustad pilved merelt tulevad,
tahavad peita nelja päikest;
sinised välgud neis vehivad. - 45. On kerkimas kohutav kõu!
On tulemas nooltevihm Donilt suurelt! - 46. Küll varsti nüüd murduvad odad,
küll peagi nüüd peksavad mõõgad
vastu polovetsi kiivreid
siin jõel, Kajaalal,
suure Doni ääres! - 47. Oh Vene maa!
juba kadusid küngaste taha! - 48. Näe tuuli, Stribogi poegi,
merelt nooltena puhuvad
Igori vaprale väele! - 49. Maa undab,
jõed jooksevad sogaselt,
tolm steppi varjab, - 50. lipud räägivad:
polovetsid tulevad Donilt
ja merelt, - 51. ja külgedelt kõigilt
ümber haarasid russide väe. - 52. Kõhnreti pojad tõkestasid stepi oma kisaga,
kuid endid punaste kilpidega piirasid vaprad russid. - 53. Oi raevunud sõjasõnn Vsevolod!
Eel teiste sa tapluse tandril —
nooli üle vaenlase külvad,
raiud kiivreid oma raskete mõõkadega! - 54. Kuhu tormad sa, tarvas,
helkides oma kübaras kuldses,
seal lamavad neetud polovetside pead, - 55. lööd lõhki ka avaaride kiivrid
oma karastatud terasega,
oh raevunud sõjasõnn Vsevolod. - 56. Milline haav teda kohutaks, vennad,
kui ta on unustanud oma vande ja vara,
isa aujärje kuldse Tšernigovis,
ja naisegi armsa ja ihatu,
kauni Glebovna viisid ja veetlused? - 57. Olid Trojani ajad,
möödusid Jaroslavi aastad,
ja siis tulid retked Olegi,
Olegi Svjatoslavitši. - 58. Oleg oma mõõgaga tülisid sepistas
ja kõikjale külvas nooli. - 59. Astub ta jalusele kuldsele Tmutorokanis,
- 60. aga sedasama sõjakõla kuulis
vana tark Jaroslav, - 61. ning Vsevolodi poeg Vladimir Tšernigovis
selle eest oma väravad sulges igal hommikul. - 62. Ent noore ja ulja Boriss Vjatšeslavitši
viis surma ta kiitlemine
ja laotas tema üle rohelise surilina Kanina jõel,
kus ta kaitses Olegi ülekohtu eest. - 63. Siitsamast Kajaalalt käskis Svjatopolk tuua
oma tapetud isa
ungari teldrite vahel
püha Sofia juurde Kiievi. - 64. Just siis, Oleg Gorislavitši ajal,
külvati ja idanesid sisetülid,
hukkus Daždbogi pojapoegade vara,
vürstide vaenudes inimelud lühenesid. - 65. Harva siis üksteist hõikasid põldudel kündjad siin
Vene maal,
kuid sageli kraaksusid kaarnad,
omavahel korjuseid jagades,
ja arutasid hakid,
kuhu koos lennata toidule. - 66. Nii oli lahinguis, nii sõjasõitudes nois,
aga taplusest säärasest
pole kuuldudki enne!
Hommikust õhtuni,
õhtust uue koiduni
lendavad nooled karastatud,
mõõgad kõlksuvad kiivrite vastu,
raksuvad rautatud odad - 67. tundmatus stepis
polovetside maal.
Must muld kapjade all juba täis on külvatud konte
ja kastetud verega:
mureks russide maale tärkas see külv, - 68. Mis kõlab,
mis kärab seal kaugel - 69. ju enne koitu?
Igor pöörab tagasi oma polke,
kahju hakkas tal armsast vennast Vsevolodist. - 70. Võitlesid päeva,
taplesid teise;
kolmanda päeva lõunaks
juba langesid Igori lipud. - 71. Siin lahkusid vennad kiire Kajaala kaldal;
- 72. siin tuli puudus verisest viinast;
- 73. siin oma peo lõpetasid vaprad russid:
langusid jootsid ja langesid ise
Vene maa eest. - 74. Longu jäi rohigi haledusest,
ja puu kurbusest maani kummardus. - 75. Juba algas, vennad, rõõmutu aeg!
Juba kattis kõrb russide maleva. - 76. Sündis häda sest Daždbogi pojapoja väest,
sammus kui neiu üle Trojani maa,
luige tiibadel lehvis merel sinisel Doni kohal
nii hirmutas eemale külluse ajad. - 77. Lõppes vürstide võitlus paganate vastu,
sest vend ütles vennale:
«See on minu — ja seegi on minu.»
Hakkasid vürstid väikestest asjadest rääkima:
«See on suur,»
ja ise endile sõdasid sepitsema. - 78. Aga paganad hakkasid igalt poolt võidukalt
tungima venelaste maale. - 79. Oi, liiga kaugele lendas pistrik,
ajades lindusid — mereni! - 80. Kuid Igori vaprat väge ei ärata enam!
- 81. Teda leinates leelutas itkusid Kama, ja Zelja
ruttas üle russide maa, - 82. heites tuld-muret oma hõõguvast astjast.
Itkesid russide naised, nii nuttes: - 83. «Enam ei saa me oma kallimaid
nüüd mõttega mõelda
ega aruga arvata
ega silmaga näha,
veel vähem käes hoida kulda või hõbedat.» - 84. Ja oigas, vennad, siis Kiiev kurbusest,
Tšernigov hävinguhirmust. - 85. Valgus laiali mööda russide maad,
voolas ohtrasti silmavett Venes. - 86. Kuid ikka veel vürstid
ise endile vaenusid tagusid; - 87. aga paganad
võidukalt ratsutasid russide maale,
võttes maksuna orava igalt õuelt. - 88. Nii äratasid Igor ja Vsevolod,
vahvad Svjatoslavitšid,
üles kõik endise vaenu,
mille vaevalt oli vaigistand nende isa,
vägev Svjatoslav, Kiievi vürst, - 89. kes kui kõu oli löönud puruks
polovetside väe
oma tugevate polkude ja terasmõõkadega,
oli tunginud polovetside maale,
sõtkunud segi nende künkad ja orud,
sogaseks järved ja jõed,
kuivatanud ojad ja sood.
Aga pagana Kobjaki oli ta mere äärest
suurte, raudsete polovetsi vägede vahelt
tõmmanud välja kui tuulispea:
ja kukkus sealt Kobjak Kiievisse,
Svjatoslavi väesaali. - 90. Küll nüüd saksad ja veneetslased,
küll nüüd kreeklased ja moraavlased
laulavad kiitust Svjatoslavile,
kuid lasevad laitust vürst Igorile,
kes raiskas oma rikkuse polovetsi jõe Kajaala põhja:
sinna see maeti russide kuld. - 91. Ja Igor ise seal istus sadulast kuldsest
ümber orjuse sadulasse. - 92. Jäid leinama linnade müüripealsed
ja lõppes kõik rõõm. - 93. Aga Svjatoslav arusaamatut und nägi
- 94. Kiievi küngastel.
«Sel öösel,» ütleb, «juba õhtust peale
musta surilinaga
mind kaeti mu seedrivoodil, - 95. sinist viina mulle valati,
mis segatud murega, - 96. jämedaid helmi mu rinnale puistati
paganate tühjadest nooletuppedest - 97. ja mind hoiti hellalt [kui surnut].
Juba katuselauad on lahti ja haripuuta
mu kuldkatuselisel kojal. - 98. Õhtust peale kogu öö
hallid varesed kraaksusid - 99. Plessenskis,
Kijaani jõe metsas Kiievi ees —
ja siis nad lendasid sinimere poole.» - 100. Bojaarid nii vürstile vastasid:
- 101. «Juba, oh vürst, on mure haaranud su vaimu,
- 102. sest need kaks haugast on lennanud
isa kuldselt aujärjelt
otsima endale teed Tmutorokani
või jooma kiivriga Donist.
Nüüd tiivad neilt haukailt
on kärpinud paganate mõõgad
ja ise nad on mähitud
raudseisse võrkudesse.» - 103. Sest kolmandal taplusepäeval tuli pimedus:
kaks kustus päikest,
kaks punast pimenes sammast.
Ja nendega kaks noort kuud,
Oleg ja Svjatoslav .
Neid kattis öö
ja uputas meri,
ja ülbuse suure said paganad. - 104. Kajaala jõel — seal pimedus valguse varjas.
- 105. Laastavad russide maad
nüüd polovetsid kui pantrite pesakond. - 106. Juba häbi on langenud endisele aule,
- 107. juba vägivald võitnud on vabaduse;
- 108. juba Div on tormanud maale.
- 109. Ja näe, gooti näitsikud kaunid
juba laulavad sinise mere kaldal,
kõlistades russide kulda;
ülistavad Boosi aega,
kiidavad kättemaksu Sarukani eest. - 110. Kuid meil, družiinal,
kõik rõõm on lõppend, - 111. Siisap suur Svjatoslav,
ütles oma kuldse sõna,
mis segatud silmaveega,
ja rääkis: - 112. «Oh mu pojad, Igor ja Vsevolod!
Liiga vara te hakkasite polovetside maad
õrritama oma mõõkadega
ja endale kuulsust otsima!
Kuid ilma auta te võitsite,
ilma auta paganate verd valasite. - 113. Te südamed on vaprad
nagu tugevast terasest taotud
ja mehises meeles karastatud. - 114. Aga mis te tegite mu hõbehallile peale?
- 115. Ei enam näe ma oma venna Jaroslavi võimu,
nii tugevat,
ja rikast
ja paljuväelist,
ta Tšernigovi bojaare,
ja vägevaid vojevoode,
tatraane,
šelbiire,
toptšakke,
revuuge,
olbeere —
neid, kes kilpidetagi,
ainult saapaisse peidetud pussidega
ja palja sõjakisaga võitsid vaenuväe,
helisedes esiisade aust. - 116. Kuid teie ütlesite:
«Oleme üksinda uljad!
Üksi haarame kuulsuse tulevase,
ja ka endise endale võtame.» - 117. Ent kas on siis ime, vennad,
et vahel vanagi saab jälle nooreks? - 118. Kui pistrik on saanud uued suled,
siis püüab ta jällegi kõrgel linde,
oma pesa ta hätta ei jäta. - 119. Kuid üks on häda — pole mul vürstidest abi:
- 120. ajad on läinud halvaks.
- 121. Näe, Rimovis karjutakse polovetsi mõõkade all
ja Vladimir haavades vaagub. - 122. Häda ja mure on tal, Glebi pojal!»
- 123. Oi suurvürst Vsevolod!
Kas sul pole mõtteski lennata kaugelt,
ja tulla kaitsma oma isa kuldset aujärge? - 124. Sa võid ju kogu Volga laiali loopida oma aerudega,
ja Doni tühjaks tõsta oma kiivritega! - 125. Oleksid sina siin,
küll siis saaks orjatari
osta ühe nagaata eest,
ja orja ühe rezaani eest. - 126. Sa võid ju heita elavate odadega —
Glebi uljaste poegadega! - 127. Teie, vaprad Rjurik ja David!
Kas mitte teie sõjamehed
ei ujunud vaenuveres? - 128. Kas mitte teie vapper družiina
ei möirga kättemaksu kui tarvad,
keda haavanud
karastatud mõõgad
on tundmatus stepis? - 129. Siis hüpake, isandad, kuldseile jalustele —
et tasuda nüüdsegi teotuse eest!
Russide maa eest!
Igori, ulja Svjatoslavitši haavade eest! - 130. Galiitsia Jaroslav Osmomõsl!
Istud kõrgel sa oma kuldsel aujärjel,
toetad Ungari mägesid
oma raudsete vägedega,
pannes kinni kuninga teed,
sulgedes Doonau maade ees oma väravad,
heites koormaid läbi pilvede,
mõistes kohut kuni Doonauni. - 131. Su kõued käivad mööda paljusid maid,
sa avad Kiievi väravaid.
Oma isa kullast taotud aujärjelt
sa ammud sultaneid kaugete maade taha. - 132. Lase, isand, siis surnuks ka Kontšak,
see roojane ori, —
russide maa eest,
Igori, ulja Svjatoslavitši haavade eest! - 133. Ja sina, tuline Roman, ja Mstislav!
Vapper mõte juhib vägiteole te vaimu. - 134. Kõrgele tõused sa oma vahvuses
nagu pistrik, kes keerleb tuultes,
et ületada lindu oma julgusega! - 135. Teil on ju raudsed mehed
ladina kiivrite all!
Nende ees on võppunud maa
ja paljud riigid —
hiinovid,
leedukad,
jatvaagid,
deremeelid,
ka polovetsid on visanud ära oma viskodad
ja painutanud pead
teie terasmõõkade alla. - 136. Aga nüüd, oh vürstid,
on pimenenud Igori päike.
Ja puu on pillanud lehed — mitte lusti pärast: - 137. Rossi ja Suula jõel
vene linnu ju jagavad polovetsid.
Ent Igori vaprat väge ei ärata enam! - 138. Sind, vürst, hüüab Don!
Teid, vürstid, ta võidule kutsub! - 139. Olegi uljad pojad
juba jõudsid lahingusse. - 140. Ingvar ja Vsevolod,
ja kõik kolm Mstislavi poega!
Ei ole te tulnud halvast pesast,
kuuetiivalised pistrikud!
Mitte võitja õigusega
pole te saanud oma laiu riike. - 141. Miks nüüd on jõude te kuldsed kiivrid
ja poola odad
ja kilbid? - 142. Sulgege stepi eest väravad
oma teravate nooltega!
Olge väljas Vene maa eest!
Ulja Svjatoslavitši,
Igori haavade eest! - 143. Ei jookse enam Suula hõbevood,
et kaitsta Perejaslavli.
Ka Dvinaa on sõtkutud lombiks vaid,
ei varja see vägevat Polotskit
paganate sõjahüüu eest. - 144. Ainult üksinda Izjaslav, Vassilko poeg,
helistas oma teravaid mõõku
vastu leedukate kiivreid,
hävitas oma vanaisa Vseslavi au
ja hävis ise
oma raskete kilpide all
leedu mõõkade läbi
rohul verisel
ühes oma verevennaga. - 145. Ja ütles too:
- 146. «Raisalinnud on katnud su maleva oma tiibadega
ja metsloomad lakkunud ta vere!» - 147. Ei olnud siin vend Brjatšislavi,
ega teist — Vsevolodi.
Üksinda heitis ta oma helmese hinge
oma uljast kehast,
läbi kuldse kaeluse. - 148. Jäid vaikseks hääled,
lõppes kõik rõõm,
kurvalt puhuvad Grodno pasunad. - 149. Kõik Jaroslavi ja Vseslavi pojapojad,
laske alla oma lipud,
pistke tuppe oma rikutud mõõgad: - 150. ei ole te enam väärt vanaisade au.
- 151. Oma tülidega te ju päästsite paganad
siia russide maale,
Vseslavi vara kallale. - 152. Riidude pärast
tuli vägivald polovetside maalt!
Trojani seitsmendal ajajärgul - 153. heitis Vseslav liisku —
kas tahta või ei oma kallikest, Kiievit. - 154. Kavalalt toetas ta end hobustele,
kihutas Kiievi,
puutus odavarrega
Kiievi kuldset aujärge. - 155. Metsloomana kesköösel põgenes
ka nende juurest Belgorodist,
sinisesse uttu mähitult, - 156. haaras endale õnne:
kolme löögiga avas Novgorodi väravad,
hävitas Jaroslavi kuulsuse, - 157. ise hüppas siis hundina
Dudutkist Nemigani.
Nemigal aga pahmast nüüd laotakse inimpäist,
teraskootidega rehte rabatakse,
tuulamispõrmandale elud aetakse,
hinged ihust välja tuulatakse. - 158. Nemiga verised kaldad
pole täis külvatud viljaga,
vaid vene poegade luiega. - 159. Päeval vürst Vseslav rahvale kohut mõistis,
vürstidele linnu jagas;
kuid öösel ise soendina sööstis:
Kiievist enne kukke jo Tmutorokani sai,
hundina lippas üle suure Horsi tee. - 160. Helistati talle hommikupalveks Polotskis,
vara löödi kella pühas Sofias,
kuid kõla kuulis ta alles Kiievis. - 161. Oli võluhing ta vapras kehas,
kuid häda tihti ta kannatas. - 162. Temale ütleski teadjas Bojan
oma arukad sõnad: - 163. «Pole kavalal
ega osaval,
ega linnulgi üliväledal
jumala kohtust kõrvalepääsemist.» - 164. Oi, ägama peab Vene maa,
mälestades endisi aegu
ja esimesi vürste! - 165. Ei seda vana Vladimirit
saadud naelutada Kiievi mägede külge. - 166. Nüüd aga on ühed sõjalipud Rjuriku
ja teised Davidi omad;
ning kummalgi lahus nad lehvivad. - 167. Lahus odad laulavad!
- 168. Doonau jõeni kostab Jaroslavna hääl;
kurva käona kukub ta koidikul: - 169. «Lendan käona nüüd mööda jõge ma,
- 170. siidise käikse kastan Kajaalasse,
- 171. pühin vürsti haavasid veriseid,
pühin verd ta kehalt vägevalt.» - 172. Jaroslavna itkeb aovalgel,
Putivli linnuse müüril nii kõneleb: - 173. «Oi Tuul, oi Tuuluke!
Miks puhud me vastu sa, isand? - 174. Miks khaani nooli sa kannad
oma kergeil tiivul
minu armsama sõjameeste vastu? - 175. Kas pole küllalt sul puhuda pilvede all,
laevu kiigutades merel sinisel? - 176. Miks, oh isand, puhusid laiali minu rõõmu
mööda stepirohtu?» - 177. Jaroslavna itkeb aovalgel,
Putivli linnuse müüril nii kõneleb: - 178. «Oi Dnepr Slovutitš!
Murdsid endale tee läbi kaljumägede
polovetside maal, - 179. kiigutasid endal Svjatoslavi laevu
kuni Kobjaki väeni. - 180. Kiiguta, oh isand, mu juurde ka minu kallim,
et talle ma pisaraid saatma ei peaks
aovalgel siit mereni.» - 181. Jaroslavna itkeb aovalgel,
Putivli linnuse müüril nii kõneleb: - 182. «Hele sa, kolm korda hele Päike,
kõigile soe sa ja kaunis! - 183. Miks lõid siis, oh isand, oma kuumavad kiired
minu armsama uljaste peale?
Veeta stepis
vibud kiskunud viltu neil janu
ja häda neil ummistanud noolekojad.» - 184. Lõi mühama keskööl meri
tulevad pilvedega tuulispead.
Vürst Igorile jumal juhatab teed
polovetside maalt
russide maale,
isa kuldsele istmele. - 185. Kustus jo õhtune eha.
Igor uinub,
Igor valvab,
Igor mõtteis mõõdab steppi
suurelt Donilt
— väikese Donetsini. - 186. Keskööl Ovlur vilistas täkku üle jõe,
andis märku Igorile;
vangiks vürst ei jää! - 187. Hüüdis,
ja juba mütsatas maa,
ropsatas rohi,
lõid liikuma telgid polovetsidel. - 188. Vürst Igor aga
kargas kärbina roogu,
valge laglena veele. - 189. Juba tormas täkule kiirele,
jo hüppas alla sealt halli hundina. - 190. Tõttas Donetsi kääruni,
jo lendas haukana pilvede all,
tappes hanesid ja luiki
eineks
ja lõunaks
ja õhtuseks. - 191. Ent kui Igor haukana lendas,
Ovlur hundina jooksis,
karget kastevett väristas:
ära sõitsid oma täkud tulised. - 192. Ütleb Donets:
- 193. «Oh vürst Igor!
Saad palju sa au,
kuid Kontšak tuska
ning rõõmu russide maa!» - 194. Vürst Igor vastab:
- 195. «Oh Donets!
Palju saad sinagi au,
et kiigutasid vürsti oma voogudel,
haljast rohtu laotasid talle
oma hõbedastel kallastel,
katsid teda soojade ududega
puu halja peidus. - 196. Hoidsid kui lagle teda lainetel,
kajakaina kiirel voolul,
kullidena tuulte keerus.». - 197. «Ei ole säärane,» ütleb ta, «Stugna jõgi:
vaevase vooluga,
kuid neelamas võõraid ojasid
ja suudme pool lai,
nii uputas ta noore vürst Rostislavi
Dnepri tumedal kaldal.» - 198. Nüüd nutab ta ema
oma Rostislavi, noorukest. - 199. Närbusid õiedki haledusest
ja puu kurbusest maani kummardas. - 200. Ega seal harakas kädista,
seal jälitavad Igorit Gzak ja Kontšak. - 201. Ei nüüd vaakunud varesed,
vaikisid hakid,
ei harakad kädistand, - 202. ainult rästikud rohus ronisid.
Rähnid toksides Igorit jõele juhatavad
ja ööbikud rõõmsate lauludega
koitu kuulutavad. - 203. Nii ütleb Kontšakile Gzak:
- 204. «Kui haugas oma pesale lendab,
tema poja siis tapame
oma kullatud nooltega.» - 205. Gzakile vastab Kontšak:
- 206. «Kui haugas oma pesale lendab,
tema poja siis köidame
oma kauni neiuga.» - 207. Veel ütles Kontšakile Gzak:
- 208. «Kui köidame ta kauni neiuga,
siis pole varsti meil haukakest
ega neidugi kaunikest,
ja hakkavad peksma linnudki
meid polovetsi stepis.» - 209. Ütlesid Bojan ja Hodõnja,
Svjatoslavi laululoojad
vanast Jaroslavi ajast,
Oleg-vürsti lemmikud: - 210. «Raske on peal ilma õlgadeta,
häda on kehal ilma peata.»
Nii ka russide maal ilma Igorita. - 211. Paistab päikene taevas,
vürst Igor Venes!» - 212. Nii laulavad neiud Doonau jõel,
hääled kostavad üle mere Kiievi. - 213. Sõidab Igor Boritševi teed,
tänama püha Pirogoštšei jumalaema. - 214. Rõõmsad on maad,
täis rõõmu linnad. - 215. Laulnud laulu vanadele vürstidele,
laulame nüüd ka noortele: - 216. «Au Igor Svjatoslavitšile!
Sõjasõnn Vsevolodile!
Vladimir Igorevitšile!» - 217. Olge tervitatud, vürstid ja vägi,
kes võitleb kristlaste eest
õelate paganahulkadega! - 218. Au vürstile ja au družiinale!
Aamen.
Ссылка
Если вы используете корпус в научной работе, пожалуйста, сошлитесь на эту публикацию:
Орехов Б. В. Параллельный корпус переводов «Слова о полку Игореве»: итоги и перспективы // Национальный корпус русского языка: 2006—2008. Новые результаты и перспективы. — СПб.: Нестор-История, 2009. — С. 462—473.